Aeg kaob, rõõmud jäävad...

Aeg on lennanud linnutiivul, kuid minu interjööri värskenduskuur on takerdunud igapäevaste toimetuste tihedasse võrku. Üht koma teist olen siiski suutnud mõtelda ja uurida. Viimase aja suurimaks edasiminekuks võib pidada siiski kahe imeilusa lambijala ostsmist. Kuplite valiku lükkasin edasi, sest seinavärv on veel valimata. Aga need jalad....need püüdsid mu pilgu kohe, nagu siredad sääred meeste omi. Mõnusalt kurvikad ja säravad.... Ise olen küll väga rahul! Tänusõnad saadan Laura Ashley kauplusele - romantikute väike paradiis!

Muudest edasiminekutest...Ühel kiire tööpäeva lõpus jõudsin läbi astuda Softrendi Tallinna esindusest. Kui keegi ei tea, siis tegu Eesti oma pehme mööbli tootajaga. Unistad oma näoga diivanist ja nemad teevad selle sulle valmis. Läksin minagi neile oma sooviga külla....noh, nagu ikka, siis minu soovid on liiga utoopilised ja seda, mida otsisin ma ei leidnud. Kuna elutoa seinas on meil tumelila, kergelt pruunikas, tapeet, siis mõtlesin, et ruumi elavdamiseks võiks olla uus diivan kärts lilla, sametise kangaga. Minu kujutlustes elavat säravat lillat neil muidugi polnud. Nagu juba tavaks saanud, siis pidin välja töötama plaani B. Olin üsna nõutu kui alustasin kangakataloogide lappamist...mitte miski ei võrgutanud mind ja siis.... kogemata sattusin sinepikarva sametkanga peale ja selle kõrvale jäi juhuslikult tapeediga samas toonis kangas. Ja minu plaan B oligi sündinud! Nüüd on selge, et pean saama oma sinepikollase diivani! Ehk saan tunda samasugust rõõmu nagu väike tüdruk Betti Alveri luuletuses "Tulipunane vihmavari". Loo lõpp loodetavasti tuleb muidugi ilus...
Oeh...unistada on nii ilus!